Klamüdioos

Klamüdioosi puhul ei esine 20 % meestest ja 75 % naistest märkimis-väärseid kaebusi. Seega on haigusel varjatud kulg, mis tähendab, et nakatumisel hakkab haigustekitaja küll kiiresti paljunema, kuid see ei põhjusta kaebusi - nakatunu ise ei teagi, et ta haige on.

Klamüdioosi põhjustab mikroorganism nimega Chlamydia trachomatis.

Kui haigustunnused üldse avalduvad, siis tulevad nad esile umbes 3 kuni 14 päeva jooksul pärast nakatumist.

Naistel on tüüpiliseks kaebuseks rohkenenud eritis tupest, kihelus suguelundites ja ebamugavustunne kusitis. Voolus tupest on vähene, vesine, hiljem klaasjas.

Mehed kaebavad kipitus-kihelustunnet kusitis, valulikkust urineerimisel.

Kuigi kaebused võivad esialgu peaaegu puududa, võib klamüüdia kahjustada kõiki organeid ja kudesid, avaldudes selja- ja liigesevaludes, silmapõletikes jne.

Klamüdioosi tagajärjed ei pruugi, aga võivad olla rängad. Naistel on peamiseks tüsistuseks väikese vaagna elundite põletik. Kui klamüdioos jääb õigel ajal avastamata, võib põletik kanduda tupest ja emakakaelast munajuhadesse ja munasarjadesse. Krooniliseks muutunud põletik võib ummistada munajuhad, mistõttu naisel pole enam võimalik rasestuda.
Suureneb risk emakaväliseks raseduseks.

Meestel on peamiseks tüsistuseks eesnäärme- ja munandipõletik, mis võib põhjustada potentsi langust.

Nii meestel kui naistel võib klamüdioosi tagajärjeks olla Reiteri sündroom, mille puhul esinevad korraga nii kusetorupõletik, silma limaskesta põletik kui ka liigesepõletik.

Klamüdioos allub reeglina suhteliselt hästi ravile. Üldjuhul kasutatakse 7-14 päevaseid ravikuure vastavate antibiootikumidega, aga on võimalik ka ravi ühekordsete annustega.

Kahjuks esineb ka klamüdioosi vorme, mida on äärmiselt raske välja ravida, kuid nendelgi juhtudel aitavad pikaajalised antibiootikumikuurid patsiendi kaebusi tunduvalt vähendada. Õnneks esineb niisuguseid haigusvorme suhteliselt harva. Põhjuseks on sageli ka aastaid kestnud põletikuline protsess, pidevad uued nakatumised või organismi kaitsevõime oluline nõrgenemine.

Autor:
Airi Põder, dermato-veneroloog
Tartu Ülikooli Kliinikumi Nahahaiguste kliinik

Vaata lisaks: