Avalehele
 

Jalaseen

Jalaseen on ilmselt inimkonda vaevanud sajandeid, kuid üllatavalt on seda seisundit esmakordselt mainitud Pellizzari poolt 1888.a.

Jalaseene kõige sagedasemaseks tekitajaks on dermatofüüt Trichophyton rubrum, järgnevad T. mentagrophytes var. interdigitale ja Epidermophyton floccosum. Haigust tuleb rohkem ette täiskasvanutel ja meestel ning esinemissagedus kasvab vanusega. Lastel on jalaseent harva.

Haigestumise riskifaktorid

sagedane nn.ühiskondlike riskikohtade kasutamine (duširuumid, basseinid, jõusaalid jt)
umbsed jalanõud
ühtede sokkide või jalanõude kandmine pikka aega järjest
väiksem rasvhappe hulk nahas (nn.loomulik seenevastane kaitse)
liigne higistamine (hüperhidroos)
immuunpuudulikkus (põhjuseks mõned ravimid, HIV-infektsioon jt)
külmad jalad, mis on tingitud kehvemast verevarustusest

Seenespoorid võivad püsida kuid või isegi aastaid vannitubades, duširuumides ja muudes ühiskasutatavates kohtades. Nad armastavad sooja ja niisket keskkonda. Seetõttu tuleb vältida neis kohtades paljajalu käimist ja käterättide või muude tarbeesemete jagamist.

Milline näeb välja jalaseen

Jalaseent on mitut erinevat tüüpi ja see võib haarata ühte või mõlemat jalga:

Krooniline varvastevaheline infektsioon on kõige tavalisem. Seda iseloomustavad naha ketendus, lõhed või veeldumine. Niisket, veelduvat, ketendavat ja valulikku ala, sagedamini 4.ja 5.varba vahel, nimetatakse ka atleedi jalaks. Sellega kaasub sageli Gram-negatiivsete bakterite kolonisatsioon ja pikantne lõhn. Lööve võib väheselt ulatuda jalatallale, kuid jala pindmine pool on puhas.

jalaseen

atleedi jalg

“Mokassiini” tüüpi seeninfektsiooni puhul võib näha vähest punetust ja valdavalt laialdast, kuiva, jahujat ketendust, tavaliselt mõlemal jalatallal. Haaratud on jalatalla ja jala külgmine osa, tüüpiliselt on puhas jalalaba pindmine pool. Kaasuda võib küüneseen.

mokassiin-tüüpi jalaseen

Põletikulist/villilist tüüpi iseloomustavad väikesed, sügelevad vesi - või mädavillid, sagedamini jalalaba seesmisel küljel või talla eesmises osas. Peale villide lõhkemist jääb püsima punetus ja ketendus. Tavaliselt kaasub bakteriaalne infektsioon. Tüsistusena võib tekida nahaalune põletik. Samuti võib kaasuda villiline lööve ühel või mõlemal peopesal, mis on allergilise iseloomuga ja seeneelemente ei sisalda. See taandub jalaseene ravi järgselt. Villilist seeninfektsiooni esineb rohkem suvel.

villilist tüüpi jalaseen

Ägeda, haavandunud tüübi korral võib täheldada kiiresti levivaid vesi –ja mädaville. Kaasub bakteriaalne infektsioon. Tüsistusena võib tekida nahaalune põletik.

Kuivad, ümmargused laigud jalalaba pindmisel poolel (sarnaselt kehaseenega).

Diagnoosimine

Jalaseene diagnoosi kinnitab preparaat ja külv nahalt kraabitud materjalist.
Jalaseent tuleb eristada mitmetest muudest seisunditest, nagu naha kandidoos, düshidrootiline ekseem, erütrasma psoriaas jt.

Jalaseene ravi

Jalaseent võib ravida kas paiksete või suukaudsete seenevastaste ravimitega või neid kombineerides. Paikseid vahendeid kasutatakse tavaliselt 2-6 nädalat, sõltuvalt infektsiooni ulatusest ja konkreetsest preparaadist. Kreemi või salvi soovitatakse panna kogu talla ulatuses, isegi kui nähtavad tunnused piirduvad kitsama piirkonnaga. Tugeva ketenduse või põletikulise/villilise haiguse korral, kuid ka diabeeti põdevatel, nõrgenenud immuunsusega või häirunud verevarustusega patsientidel, on vajalik suukaudne ravi.

Juhul, kui haigus ei allu ravile, võib olla põhjuseks:

ravimata infektsioon küüntel
uus keskkonnast, riietelt või jalanõudest saadud infektsioon
ravimata pereliige
muu diagnoos, nagu dermatiit või psoriaas

Eriti halvasti allub ravile “mokassiini”-tüüpi seen.

Vaata lisaks:

seeninfektsioon
seeninfektsioonide ravi
Seenevastased tooted