Avalehele
 

Päikseblokaatorid

Avene2

Nõuded kaasaegsetele päikseblokaatoritele
Päikseblokaatorite jaotus
Kas PB kaitsevad nii UVB kui UVA eest?
Mida näitab SPF kaitsefaktor?
Millises koguses ja kui sageli päikseblokaatorit kasutada?
Milline tootevorm valida?
Toote veekindlus ja muud omadused
Milline päikseblokaator valida?

Päiksekaitse ei tähenda ainult kaitsekreemide kasutamist. Kaitsekreemid on vaid üks osa programmist, kuhu kuulub ka päikese vältimine tipptundidel (11-16), päikseprillide, kaitsva riietuse ja laiema äärega peakatte kandmine.

Uuringutes on leitud, et naha kaitsmine UV kiirguse eest ja kaitsekreemide kasutamine võib vältida teatud tüüpi nahavähkide, sh. melanoomi teket, samuti vähendada fotovananemist ja kaitsta fotosensitiivsete löövete eest.

Nõuded kaasaegsetele päikseblokaatoritele (PB)

Kaasaegsetele nõuetele vastavad PB peavad olema:

laia kaitsespektriga, kaitstes peaaegu täielikult nii UVB kui UVA eest
kõrge SPF faktoriga (15 ja rohkem)
fotostabiilsed, mitte lagunema päikse toimel ega reageerima teiste ainetega
veeresistentsed
kosmeetiliselt meeldivad
mitte-toksilised, mitte ärritavad, mitte-komedogeensed
ei tohi imenduda nahka või vähemalt vereringesse. Juhul, kui nad siiski imenduvad, peab olema tõestatud farmakoloogiline ohutus.
hästi lahustuvad või segunevad erinevate nahahooldustoodetega, sealhulgas õli -ja veebaasilistega.
nahaga hästi haakuvad; ei tohi olla kergelt maha hõõrutavad ega pestavad.
kliiniliselt ja teaduslikult tõestatud toimega

Päikseblokaatorite jaotus

Eristatakse keemilisi ja füüsikalisi blokaatoreid, mis võivad esineda ka koos ühes tootes.

Füüsikalised blokaatorid on peeneks pulbristatud või laiali puistatud mineraalid, millest tavalisemad on tsinkoksiid ja titaaniumdioksiid. Nad blokeerivad UV-kiiri peamiselt peegeldamise ja hajutamise teel. Füüsikalised blokaatorid tavatingimustes ei lahustu ning imenduvad vaid minimaalselt nahka. Sel põhjusel on neid ka kerge maha hõõruda ning vajalik on toote eriti sagedane korduvkasutamine. Samuti jätavad tsinkoksiid ja titaaniumdioksiid nahale kandmisel valge mati kihi. Viimase efekti vähendamiseks kasutavad mõned tootjad alla 200nm mikroniseeritud tsinkoksiidi ja/või titaaniumdioksiidi osakesi. See muudab toote läbipaistvamaks, kuid tõstab väikeste osakeste võimalikku nahka imendumise ja kudedesse kuhjumise riski.

Füüsikalistel blokaatoritel näib olevat laiem UV kaitse spektrum ja nad on mõningal määral ohutumad, stabiilsemad ning vähem ärritavad, kuna ei imendu läbi naha. Teisest küljest jätavad nad pealekandmisel kerge valge kihi (eriti just ohutumad, mitte-mikroniseeritud variandid) ja vajavad sagedasemat pealekandmist. Hiljuti on välja arendatud läbipaistev tsinkoksiidi vorm Z-Cote, mis väidetavalt pakub parimaid omadusi: laiaspektrilist UVA+UVB kaitset, stabiilsust ja läbipaistvust.

Keemilised blokaatorid toimivad peamiselt UV-kiirte neelamise/absorbeerimise kaudu. Enamus on neist sünteetilised kemikaalid, paljud imenduvad nahka ja võimalik, et ka vereringesse (seetõttu vajalik põhjalik testimine ohutuse suhtes). Mõned lagunevad kokkupuutel UV-kiirgusega ja/või reageerivad teiste UV-blokeerivate ainetega või teiste kosmeetikatoodetega.

Peamiste keemiliste blokaatorite hulka kuuluvad:

PABA ja selle derivaadid (Padimate O)
tsinnamaadid (Octyl methoxycinnamate, Octocrylene)
antralinaadid (menthyl anthranilate)
benzofenoonid (oxybenzone, dioxybenzone, sulisobenzone)
salitsülaadid (Octyl salicylate)
kampri derivaadid (Benzoate-4, Mexoryl SX)
avobenzone (Parsol 1789)
bensotriasoolid (Tinosorb)

Mõned päikseblokaatorid omavad üheaegselt nii keemilisi kui füüsikalisi omadusi. Üks selline hübriid on bisoctrizole ( Tinosorb M ). Kuigi ka titaaniumdioksiid on tüüpiliselt füüsikaline blokaator, võib märkimisväärses osas ka täheldada UV-kiirguse neeldumist, mistõttu mõned eksperdid peavad titaaniumdioksiidi hübriidiks.

Igal blokaatoril, kas siis keemilisel või füüsikalisel, on oma unikaalne profiil ning igat toodet tuleb hinnata individuaalselt.

Kas PB kaitsevad nii UVB kui UVA eest?

Mitmed keemilised ja füüsikalised blokaatorid kaitsevad edukalt UVB, kuid mitte nii hästi UVA kiirguse eest.

Sagedamini kasutatavateks ja efektiivsemateks UVB blokaatoriteks on tsinnamaadid (octyl methoxycinnamate) ja benzofenoonid (oxybenzone, dioxybenzone, sulisobenzone). Samuti füüsikalised blokaatorid annavad hea kaitse UVB ja UVA osas, kusjuures tsinkoksiid annab parema UVA kaitse (kogu UVA spekter) kui titaaniumdioksiid (UVA-1). Enamus UVA blokaatorid (benzofenoonid, antranilaadid) kaitsevad vaid lühema spektriga UVA II eest. Mexoryl blokeerib ainult UVA-kiiri, homosalaat ainult UVB-d. Seega päiksekaitse vahendi valimisel tuleb jälgida, et toimeained tootes kataksid kogu UVB ja UVA spektriosa.

Kaitset UVB ja päikesepõletuse eest iseloomustab SPF faktor (vt. hiljem), kuid paraku hetkel ei ole veel ühtset süsteemi UVA kaitse mõõtmiseks.

Teatavasti UVA omab olulist osa mitte ainult nahavähi ja melanoomi, vaid ka valgustundlike löövete ja solaarurtikaaria (nõgestõve) tekkes ning naha vananemisprotsessis. Seetõttu, kaitse UVA eest on äärmiselt oluline.

UVA kaitse hindamise osas on üheks rangemaks kriteeriumiks Austraalia standard. Selle järgi peab PB blokeerima 90% UVA kiirgust, et seda saaks nimetada laia spektriga tooteks. Alles hiljuti vastasid sellistele kriteeriumitele vaid 3 komponenti: tsinkoksiid, titaaniumdioksiid ja avobenzone (Parsol 1789). Uuemate perspektiivsete toimeainetena on lisandunud veel Mexoryl SX, Mexoryl XL, Tinosorb S ja Tinosorb M, Z-Cote.

Paraku kannavad siiski paljud tooted (mis ei pea vastama Austraalia standardile) silti – laia spektriga UVK kaitse, kuna kõik PB faktoriga SPF 8 ja rohkem annavad ka mõningase UVA kaitse.

Paraku isegi parim UVA+UVB blokaator ei anna täielikku UVK-kaitset. Põhjuseid selleks on mitu:

mõnedel UV-kiirtel õnnestub ikkagi nahka jõuda
toodet on kerge maha hõõruda, pesta või higistada
sageli ununeb blokaatori korduv pealekandmine nii, nagu ette nähtud

Päikseblokaator tuleb siiski peale kanda alati, kui viibite väljas, kuna lihtsalt varju hoidumisel või kübara kandmisel võib peegelduda tagasi üle 1/3 UV-kiiri. Samuti laseb aknaklaas läbi suure osa UVA-kiiri, mistõttu hästi valgustatud ruumis viibides kasutage alati laia spektriga päikseblokaatorit.

Mida näitab SPF kaitsefaktor?

SPF number iseloomustab eelkõige kaitset UVB, mitte UVA eest. Ta näitab, kui kaua võib päikese käes viibida ilma põletust saamata.

Jämedalt 1 SPF=15-20 minutit, kuid heleda ja õrna nahaga inimestel võib see olla ka 10 min ja vähem.

Järgnevalt on välja toodud SPF efektiivsused vastavalt faktori suurusele: SPF 2 (50%), SPF 10 (90%), SPF 15 (93%), SPF 30 (97%), SPF 40 (97,5%).
Siit võib näha, et SPF 30 ei kaitse mitte 2x efektiivsemalt UVB eest kui SPF 15, vaid ta võimaldab viibida 2x kauem päikese käes ilma põletust saamata. SPF 30 efektiivsus on vaid mõne protsendi võrra suurem kui SPF 15. Kaasuvalt on täheldatud, et kõrgem SPF (30) kaitseb paremini UVA spektri osas.

Ameerika Dermatoloogia Akadeemia (www.aad.org) soovitab kasutada toodet faktoriga SPF 15 või rohkem. Sellest piisab enamus inimestele õige kasutamise korral.
SPF 30 ja rohkem on näidustatud heledate ja tundlike I ja II nahatüüpide , valgustundlike löövete (päikseallergia, solaarurtikaaria jt), pigmendilaikude ja mõnede nahahaiguste (rosaatsea, erütematoosne lupus, nahavähk) korral, samuti peale laserlihvimist või keemilist koorimist ja valgustundlikkust tõstvate ravimite (mõned antibiootikumid, rasedusvastased pillid, diureetikumid, antihistamiinikumid, antidepressandid jt.) võtmise ajal.

Millises koguses päikseblokaatorit kasutada?

Keskmine täiskasvanu peaks peale kandma umbes 2 supilusikatäit toodet (2 mg/cm2 ) tavaliselt päikesele avatud nahale (nägu, kael, käed, küünarvarred) 1 kasutamiskorra kohta. Enamus inimesed kasutavad vaid 25-75% soovitatud kogusest, Samuti, kui kasutada SPF 30 kreemi poole vähem, saadakse tegelikult kaitse SPF 15.

Kui sageli PKV kasutada?

Optimaalse kaitse saamiseks soovitab Ameerika Dermatoloogia Akadeemia (www.aad.org) kanda PB peale 15-30 minutit enne päikese kätte minekut ja uuesti keskmiselt 2-3 tunni järel (ka peale ujumist või tugevat higistamist).

Milline tootevorm valida?

Üldiselt on kõige populaarsemad losjoonid ja kreemid. Siiski iga inimene peab endale ise leidma kõige sobilikuma tootevormi, mis soodustab ka PB regulaarset ja õiget kasutamist.

Kõrgema SPF faktoriga tooted kalduvad sisaldama rohkem õlisid, mis ei pruugi sobida probleemsele, aknele kalduvale nahale. Vähem rasvased PB võivad esineda nn. kuivade losjoonide või sportlosjoonide nime all. Probleemse nahaga inimesed võiksid eelistada ka mitte-veekindlaid tooteid.

Vee või alkoholi baasil geelid on samuti vähem rasused, kuid ühtlasi mitte nii püsivad ja suurema ärritava potentsiaaliga.

Stikid ehk vahapulgad on tihedama konsistentsiga. Nad sobivad väikestele aladele, nagu huuled, nina, silmade ümbrus.

Aerosoole ehk spreisid on mugav peale kanda, kuid kaitsekiht ei pruugi jääda ühtlane. Samuti võivad nad mõnikord nahka ärritada, eriti lastel ja silmade ümber.

Toote veekindlus

Täpsemalt eristatakse veeresistentsust ja veekindlust, mis iseloomustavad UV kaitse säilimist vastavalt 20 min ja 40 min peale vees viibimist. Praktikas siiski soovitatakse PB peale ujumist ja tugevat higistamist uuesti peale kanda.

Toote fotostabiilsus

Fotostabiilsus viitab blokaatori molekuli võimele mitte laguneda päikese käes. Kuna kahjuks selle määramine ja toote sildile kandmine ei ole nõutav, siis ei ole ka paljud tarbijad erinevustest teadlikud. Mõned ained võivad UV-kiirguse toimel laguneda või reageerida teiste toote komponentidega, mis võivad viia nii UV-kaitse kadumise kui võimalike kahjulike ühendite tekimiseni. Näiteks avobenzone ja octyl methoxycinnamate (octinoxate) lagunevad päikese toimel ning kaotavad UV-blokeeriva toime, samas mõned titaaniumdioksiidi vormid võivad keemiliste reaktsioonide käigus tekitada kahjulikke vabu radikale.
Fotostabiilsus sõltub osaliselt toote alusvormist, samuti teatud ained suudavad stabiliseerida teisi komponente. Näiteks octocrylene võib teisi UV-blokeerivaid aineid (näiteks avobenzooni) osaliselt kaitsta lagunemise eest. Samuti saab titaaniumdioksiidi keemilist aktiivsust vähendada spetsiaalsete kaitseainetega.

Probleemide vähendamiseks on oluline toote õige ja sagedane kasutamine.

Päiksekaitsevahendite ärritav ja allergiline potentsiaal ning ohutus

PKV võivad nahka ärritada. Näiteks spreid ja geelid võivad ärritada nahka lastel ja ka silmade ümber. Õnneks allergilised reaktsioonid on harvad. Need tekivad sagedamini benzofenoonidele või lõhnaainetele. PABA, mis on rohkem probleeme põhjustanud minevikus, on nüüdseks enamustest toodetest kõrvaldatud.

Kuna füüsikalised blokaatorid (ZnO, TiO) ei põhjusta allergilisi lööbeid, soovitatakse neid valgustundlikkusega kulgevate nahahaiguste (päikeseallergia, nõgestõbi) korral. Füüsikalistest blokaatoritest peetakse ohutuimaks tsinkoksiidi. Suhteliselt ohutud keemilised blokaatorid on näiteks phenylbenzimidazole sulfonic acid (ensulizole), homosalate ja ecamsule (Mexoryl SX).

Milline päikseblokaator valida?

Sobiva päikseblokaatori valik on oluline nahahooldusprogrammi osa. Jälgige, et toode sisaldaks aktiivaineid, mis kaitsevad kogu UVB ja UVA spektri ulatuses. Samuti peab toode sobima teie nahatüübile ja seda tuleb õigesti kasutada
Ärge unustage päiksekaitse üldisi põhimõtteid.

Elo Kuum
dermatoloog

Vaata lisaks:

Päiksekaitse
Päikseblokaatorid

Päikseblokaatorid